päikesekiired püüavad merd
et panna helkima veteväli
täna looduse rüppe annan ma end
sest loodus ei küsi, ei, ta ei päri

vaikides lasen ma rännata pilgul
mööda kõverat rannajoont, ja seal
see viltune männike seisab mäekingul -
ei tea, mis ta mõtleb, kas vaatab ta pealt

kas näeb ta, kuis tuuleiil kõigutab kõrkjaid
kas näeb ta, kuis lapsed need ujuvad vees
kas näeb ta, et rahu ta ümber on kõikjal
kas näeb ta, on kõrkjates mõtteis üks mees

üks mees, kes samuti vaikib ja seisatab,
sinitaevas katmas pead ja mõned pilvetupsud,
eks temagi igapäevaelu püüab eirata
täna miski argipäeva tagasi ei kutsu

nüüd silmates uuesti kõrkjatemeest,
tal kaaslaseks naine, kel lehvimas juus
nad istuvad kivil, helge tunne on sees,
üksteisele veidi nad paotavad suud

ma endiselt vaikin, veel vaatan neid kaht',
kes nüüd tõusevad kivilt ja lahkuvad siit,
merel õõtsumas tasaselt lainete vaht,
kuulen, kõrkjatemees ümiseb vaikselt viit

m & j

aet

täna sinu kord on särada
ja ka päike oma säraga
sind on tervitama tulnud
täna miski sul ei nurju
kõik sind kandma peaksid kätel
austama sind igal hetkel
sest sul puuduvad ju vead
ning sa väärid ainult head

suvi?

kas suvi pole see, mida kõik me ootame?
et siis nüüd näolt kaoks viril suu
et kõik jookseks rõõmuga rannavette
et ei segaks meid vihm, ei muu
et võtaks me palju põnevat ette
et hullaks me suvepäikese käes
et laseks tuulel puhuda läbi juuste
et naeraks me palju, jah palju, igapäev
et ei oleks kuulda mitte ühtegi nuukset
et liivaterad oleksid varvaste vahel
et kuuleks linnulaulu, näeks looduse ilu
et sööks maasikaid, millel on maitse nii mahe
et suvetunne saaks endasse haarata sinu

sa otsid ja leiad ja avastad
just nagu väike plika, kel maailm veel uus
sa lood rõõmu; oma elu sa lavastad
ning su kätes on paljude teistegi saatus

sa ei vaja kiidusõnu, et pürgida edasi,
sest sus endas on peidus see julgus ja jõud
pigem teistele oled eeskujuks nii
pakud abi ja toetust ning annad neil nõu

svetale

ideaalne mees

ideaalne mees pole see, kes on geilikult hoolitsetud välimusega
ideaalne mees pole see, kes saab hakkama iga suure segadusega
ideaalne mees pole see, kes teenib aastas mitmeid miljoneid
ideaalne mees pole see, kes korjab elult vaid kullast medaleid
ideaalne mees pole see, kel musklid nii suured, et rebestavad pluusi
ideaalne mees pole see, kes ostab iga nädal sulle kleite-kingi uusi
ideaalne mees pole see, kes koristab toapõrandalt kõik oma sokid
ideaalne mees pole see, kes ütleb "sul on täna nii ilusad lokid"

ideaalne mees on see, kes austab sind nii nagu oled
ideaalne mees on see, kes ütleb ausalt, kui välja näed kole
ideaalne mees on see, kes jääb alati iseendaks
ideaalne mees on see, kellele jääda võid julgesti kindlaks
ideaalne mees on see, kes toob statoilist süüa kui on öö ja neli on kell
ideaalne mees on see, kes vahetevahel on sinuga hell

Cindy

ühes laulus oli Cindy
kes läks poodi ostma kingi
ei tea kas päriselus ta
sai oma kingi proovida

Cindy lihtne tüdruk on
ei tema printsist saanud konn
ja ega konnast printski mitte
seetõttu polegi tal titte

tal on töö ja tal on kodu
väike korter Lasnamäel
lasteaias lasterodu
homme jälle ära näeb

ta töötab nimelt lasteaias
jah, seal ta päevad veedabki
ta pole pirtsaks või maias
ega tüüta iial kedagi

ta üsna märkamatuks jäänud
selle suure massi keskel
ta elus kurvid, mõned käänud
mööda neid ta ringi eksleb

ta on tüdruk, ta on Cindy
ta läheb poodi ostma kingi
ei, hinnas ta ei tingi
need kingad endale ta kingib

dagö-cindy.

if i could live my life over

if i could live my life over
i'd think more to the others
and i'd take more time for my friends
i wouldn't whine so much
and i wouldn't be so stubborn and selfish

if i could live my life over
i'd be bolder
i'd risk more
i'd always enjoy even tiny things
and i'd love tenderer

mu siil

mu siil
tal on lill
tal on muru
tal on mets
tal on oksa otsas leht
tal on okka otsas puru
ta eal mult midagi ei nuru
ta on seal
mu seina peal
ütleb „tere hommikust!“
saadab õhtul unne just
kui panen padjale ma pea
ja uni peale tuleb hea
ta on minu enda tehtud
teda enne pole nähtud

usk on armastus / armastus on usk

Rahva seas on palju ateiste, neid, kes mitte midagi ei usu ehk siis ei tunnista ühtegi religiooni. Kas uskumine peab tingimata seisnema mingis teatud religioonis, olema mingites kindlates piirides ja traditsioonidel põhinev?
Usutakse Jumalat, usutakse iseendasse, usutakse sõprusesse, usutakse, et kui must kass läheb üle tee, läheb midagi halvasti, usutakse saatust, usutakse armastust. Mina kuulun viimaste sekka, usun armastust.
Millest kirjutatakse kõige rohkem laule? Millest tehakse kõige rohkem filme? Mis on see, mida paljud terve elu taga ajavad? Ikka armastus. Palju juureldakse selle üle, et mis armastus tegelikult on ja mis on tegelikud armastuse moraalinormid ja kas armastus üldse on olemas. Olen mõelnud, et see on suhteline mõiste. Armastus. Iga inimene mõistab seda erinevalt. Kui keegi paluks mul kirjeldada armastust, ma küll teeksin seda mingi piirini, aga lõpuni välja ei saaks hakkama. See on keeruline, isegi müstiline võib selle kohta öelda.
Kas siis armastus on olemas? Kas Jumal on olemas? Kas saatus on olemas? Ei tea. Ühed usuvad Jumalat, teised armastust, kolmandad saatust, aga keegi tegelikult pole kunagi näinud Jumalat, seda saatusesõrme või saatusesilma, mis kõik ette määrab. Sellepärast julgengi ma igasuguse uskumise vahel paralleelid tõmmata, võttes sellesse ringi ka armastuseusu. Ma ei tea, kas armastus on olemas, aga ma usun sellesse. Minu jaoks ta on olemas. Ma ütlen „ma armastan sind“ ja mõtlen selle all seda, mida ma kirjutada ei saa, ka öelda mitte, need asjad pole nii lihtsad. Ja need kolm sõna on kuidagi ülevad mu jaoks, tähtsamad ja olulisemad, neid öeldes, peab ütlema südamest või üldse ütlemata jätma.
Minu jaoks ei ole armastus ainult minu ja mu armsama vahel, küll aga on see kõige tähtsam ja sügavam mu jaoks, ma julgen nii öelda, sest mul on tõsi taga. Aga on nii palju siin ilmas, mida ma tegelikult veel armastan: mu pere, mu kodu, mu isamaa, muusika, lähedased sugulased. Neist tunnetest ja emotsioonidest me aga igapäev ei räägi. Ei tea, kas asi on meis eestlastes või kogu maailma rahvas. Rohkem räägitakse ikka sellest, mis halvasti on, mitte heast, eriti mitte armastusest. Kindlasti ei peaks kõik selle ümber keerlema. Maailmas on veel nii palju tähtsaid asju. Aga leian, et sellest võiks rohkem rääkida. Inimesed võiksid rohkem oma emotsioone välja näidata ja eluga rahul olla, ka rasketel aegadel.

kaktuseokkad toovad mõistuse

kaktuse teravad okkad
eile torkasid paari mu näppu
ei ole ma kurb ega ohka
tõmbasin näpud ma ära ju kähku

nüüd lugesin üht vana teksti
ja ikka veel pole kurb ma, ei ohka
rohkem heast see rääkis ehk vist
ja tundus – mu mõtted, nad polegi totrad

veidi ennem veel mõtlesin mõtteid
mis piinanud mind läbi aja
kuid nüüd nad ei moodusta tõkkeid
läbi mu ilusa elamisraja

nii mõistsin,

et äkki polegi mõtet kurb olla
ohata kaebelda nutta
peaks hoopis olema rõõmus võib-olla
ja oskama elult KÕIKE võtta

olen rikas

orhidee mu laual
kaisulehmad mu voodil
mu mõttelennud nii kaua
see on kõik minu moodi

jänesenahk mu klaveril
siilipilt mu seinal
kõrval lehmapilt paremgi
pokaalis punane vein ka

mu rahakassa lilleriiulil
mu mündid rahakassas
ei oska mängida ma viiulil
ei ole näinud filmi „Vasha“

mu nahkne kott kiiktoolil
täis asju osadena mu elust
see kott vaid maksis kümme krooni
kuid on läbi käinud suurest melust

mul on veel asju, mis minu asjad
mul on veel mõtteid, mis on pikad
mul on veel teinegi rahakassa
selle kõigega olengi rikas