päikesekiired püüavad merd
et panna helkima veteväli
täna looduse rüppe annan ma end
sest loodus ei küsi, ei, ta ei päri

vaikides lasen ma rännata pilgul
mööda kõverat rannajoont, ja seal
see viltune männike seisab mäekingul -
ei tea, mis ta mõtleb, kas vaatab ta pealt

kas näeb ta, kuis tuuleiil kõigutab kõrkjaid
kas näeb ta, kuis lapsed need ujuvad vees
kas näeb ta, et rahu ta ümber on kõikjal
kas näeb ta, on kõrkjates mõtteis üks mees

üks mees, kes samuti vaikib ja seisatab,
sinitaevas katmas pead ja mõned pilvetupsud,
eks temagi igapäevaelu püüab eirata
täna miski argipäeva tagasi ei kutsu

nüüd silmates uuesti kõrkjatemeest,
tal kaaslaseks naine, kel lehvimas juus
nad istuvad kivil, helge tunne on sees,
üksteisele veidi nad paotavad suud

ma endiselt vaikin, veel vaatan neid kaht',
kes nüüd tõusevad kivilt ja lahkuvad siit,
merel õõtsumas tasaselt lainete vaht,
kuulen, kõrkjatemees ümiseb vaikselt viit

m & j