mulle meeldivad väikese-eesti-formaadis üleujutused
ja mulle meeldib pori, millesse ma varsti silmini vajun
ja mis ehib mu riideid tuues märke kevadest.
ja mulle meeldib viimase lõpu viimase piirini venitatud pinge,
mis samal ajal rebib katki ja surub kokku ning juhatab kätte uue alguse.
ei, ma ei arva, et algus ja sellele järgnev saab olema kerge,
kuid helgust ja üllatust lubab sisetunne küll, seda ma tunnen.
mulle meeldib, et linnud laulavad iga päev aina valjemini
ja et esimesed kevadlilled sirguvad aina pikemaks
ja et lumi on tõesti otsustanud meid lõpuks maha jätta..
ja mulle meeldib isegi, et vihm sajab märjaks minu ja mu hinge
ja et hirmutav torm sasib mu juukseid ja mõtteid mu peas.

kas ka küünlaleek väreleb hirmust tormi ees?
või hoopis vana lõppemise või uue algamise?
kes teab.

mulle meeldib veel see, et igal ajahetkel ja igalpool
on mul keegi, kes tunneb ja näeb ja teab
aga mulle ei meeldi, et see keegi pole siin, vaid seal
või et mina pole seal, vaid siin
ja et ta ei kuule mu häält või mina tema sõnu
ja et ta ei näe mind või ei näe mina tema ilu

võin vaid aimata, loota ja oodata..
ja paluda. paluda, et uuel hommikul oleks vaibunud torm,
et ei sasiks ta räsitud puid ega väsinud hingi,
et päikesekiir ütleks päevale "tere",
et jõuaks kõik sõuda üle tasase mere,
kel keegi kaugel on ootamas

viirukilõhnas ja küünalde valguses
nostalgiahõngu südamesse valgub veel
küll lausuks sõnu ja sooviks head
kuid ei teki tähtedest sõnad ja sõnadest read

ehk ongi parem saata vaikuses ära,
nii et hinges on rõõm ja silmades sära,
kõik valu ja mure, ja avada uksed,
et võtta vastu uued põnevad kutsed

kõik, kes peavad, need teavad ju niikuinii:
soovin, et kurbusenoodid elu ära neilt viiks,
et iga päev tooks päikest ja rahu ja armastust,
et elada oleks ilus, sest elamine on lust

TEE

SAMM SAMMU JÄREL ASTUD, LAI ILM SIND VÕTAB VASTU
EI OLE VÄIKE RETK, VAID SUUR SEIKLUS ALGAMAS

EI TEA SA LÕPPEESMÄRKI, MILLE POOLE PÜÜELDA
KUID TEAD ET ÜSNA ÄKKI VÕIB ELU ÜLLATADA SIND

JA NII SA JOOKSEDKI PÄIKESE POOLE
NII RUTTAD JA NAERATAD
JA NÕNDA TÕTTADKI PÄIKESE POOLE
SU HING ON VAEVATA

ON TEID JU KÜMNEID-SADU, MIDA MÖÖDA RÄNNATA
KUID VÄHEM ON NEID RADU, MIS ENDA KANDA VÕTAVAD SIND

MÕNEDEL RASKUSED TROTSIVAD SIND, TEISTEL PUDRUMÄED-PIIMAJÕED OOTAVAD
MÕNEDEL KIVI VÕI KONRALIK KÄND, TEISTEL LILLED JA MULLANE MAA

JA NII SA JOOKSEDKI PÄIKESE POOLE
NII RUTTAD JA NAERATAD
JA NÕNDA TÕTTADKI PÄIKESE POOLE
SU HING ON VAEVATA

SA AINA OTSID JA OTSID, EI PEATU, LIIGA VÄHE VEEL OLED KÄIND
SEDA SOOVID LEIDA, MIS OLEKS VEATU, KUID SELLIST VEEL POLE NÄIND

LÕPUKS TAIPAD, ET TÄIUSLIK ELU ONGI TÄIDETUD VIGADEGA
OMA ÕNNE TEE OLED LEIDNUD, NÜÜD VÕID RAHUS PEATUDA

nii kaunis

vahel sõnatuks võtab mind see
kui kaunis on maailm mu ümber
vahel hämmingut tekitab see
kui keegi arvab, et elu on sünge

vahel vaatama jään ma päikest
et sooja paitust tunda enda peal
vahel märkan ma kedagi väikest
kes on nii tore ja ilus ja hea

vahel unistan pilvede all
või loen tähti öömustas taevast
vahel olen kui nooruke tall
kes alles uut elu on kaemas

vahel süütan ma küünla et mõelda
oma kaaslastele eluteel
vahel laulan ma laulu et öelda
naudi hetke, et käest ei kaoks see

vahel kuulatan vaikuse häält
ja avan rahule tee südamesse
vahel ulatan sõbrale käe
et rõõm meid endasse mässiks sisse

vahel sõnatuks võtab mind see
kui kaunis on maailm mu ümber ja sees

ma tunnen rõõmu sinu üle nii
kuid tegelikult hinges vaevab piin
ma tahan toetada julgustada sind
kuid tunnen nii mul jalge alt kaob pind

kuis võin ma öelda "jäta järele!"
kui sean sul takistuse õnnele
ei saa ma anda valust poolt ju sinule
kui mõlemaid meid haigemaks see teeb

ja ma siis vaikin, ei ütle sõnagi mu suu
kuigi ammu tuhaks põlend seest..

mil ükskord kasvan hingelt suureks piisavalt
et ometi ma mõistaks ja alistuks
kas olen elanud elu liialt priiskavalt
ja nüüd ei oska olla tark ja suur

ma palun, õpeta mind elama
ja anna mulle andeks minu vead
mu hinges jäävad ikka kõlama
sinu sõnad hellad, head

ja siis ma vaikin, ei ütle sõnagi mu suu
kuigi ammu tuhaks põlend seest..

..mu hing

ses sügise halluses püüa veel märgata
kirjusid lehti mis langevad
neil hämarail õhtutel süüta üks küünal
ja meenuta neid kes pole lähedal

läbi vihma ja pori sa astu ja naerata
vihm peseb maha kõik mured
oma vanades asjades sori ja avasta
iga vana saab ükskord ju uueks

sa rõõmusta naerata naudi ja
unusta kõik mis on halb
oma naeruga rõõmsaks ju teisedki teed

ses rutakas elus sa võta üks hetk
ja kuulata vaikuse häält
ei ole ju mõtet meil lõhki end rebida
kuigi aeg vahel lendab meil käest

kui oma teed sa ei leia, ei leia,
siis parem lõpeta otsimine
kõike ei peagi otsustama ise
vahel valik saab tehtud sinu eest

sa rõõmusta naerata naudi ja
unusta kõik mis on halb
oma naeruga rõõmsaks ju teisedki teed

kas mäletad mäletad veel
kuis käisime koos seda teed
kas mäletad rõõmu ja rahu ja armastust sa

kas mäletad mäletad veel
et rõõmsaks sai värvitud meel
õhtuste päikesekiirte poolt ju meil

mul meeles mõlgub kõik see
kui astun nüüd üksi ma teel
oled jäänud nii kaugele
palun sind, mäleta veel

kas mäletad mäletad veel
et loksusid lainetes veed
kui käisime õhtuti katsumas liiva ja merd

kas mäletad mäletad veel
kuis tassi sees auras meil tee
nüüd villastes sokkides ahju ees teed juues
ootan sind ma