mulle meeldivad väikese-eesti-formaadis üleujutused
ja mulle meeldib pori, millesse ma varsti silmini vajun
ja mis ehib mu riideid tuues märke kevadest.
ja mulle meeldib viimase lõpu viimase piirini venitatud pinge,
mis samal ajal rebib katki ja surub kokku ning juhatab kätte uue alguse.
ei, ma ei arva, et algus ja sellele järgnev saab olema kerge,
kuid helgust ja üllatust lubab sisetunne küll, seda ma tunnen.
mulle meeldib, et linnud laulavad iga päev aina valjemini
ja et esimesed kevadlilled sirguvad aina pikemaks
ja et lumi on tõesti otsustanud meid lõpuks maha jätta..
ja mulle meeldib isegi, et vihm sajab märjaks minu ja mu hinge
ja et hirmutav torm sasib mu juukseid ja mõtteid mu peas.

kas ka küünlaleek väreleb hirmust tormi ees?
või hoopis vana lõppemise või uue algamise?
kes teab.

mulle meeldib veel see, et igal ajahetkel ja igalpool
on mul keegi, kes tunneb ja näeb ja teab
aga mulle ei meeldi, et see keegi pole siin, vaid seal
või et mina pole seal, vaid siin
ja et ta ei kuule mu häält või mina tema sõnu
ja et ta ei näe mind või ei näe mina tema ilu

võin vaid aimata, loota ja oodata..
ja paluda. paluda, et uuel hommikul oleks vaibunud torm,
et ei sasiks ta räsitud puid ega väsinud hingi,
et päikesekiir ütleks päevale "tere",
et jõuaks kõik sõuda üle tasase mere,
kel keegi kaugel on ootamas