Sa oled mu päike. Aitäh

kui otsisin ma headust, siis selle leidsin ma
kui kartsin ma kurjust, siis selle peitsid sa
kui halb õnn saatis mind ja oli murtud minu hing
siis teadsin et alati kõiges võin usaldada sind

kui elus avastasin uut, siis näitasid mul õiget teed
kui õnne kogesin ma suurt, sai rõõmsaks sinugi meel
kui olin väikene veel, siis olid sina minu päikene
kelle järgi seada õigeks sammud läbi elutee

nüüd minu kord on püüda headust ja hoida seda sinu jaoks
et muremõtted, hallid pilved sinu päevadest kaoks
nüüd tahan olla sinu päike ja naerda koos kui sul hea on meel
ja tahan olla sinu väike lapsukene veel ja veel

kallis ema, mu emake hea, ma tänan sind
mu emake pai ..(sosin) aitäh, et olemas oled

no breakfast and i feel weak
it's about six in the evening and i could write a book

or just a story
but not an essay

kas võin astuda ellu?

ma oskan teha pudru kartuleist ja kastme hakitud lihast,
kas võin astuda ellu?
ma oskan õmmelda ette nööbi, pista niidi läbi nõelasilmast,
kas võin astuda ellu?
ma oskan hommikul ärgata, kui heliseb kell, teha lahti silmad,
kas võin astuda ellu?
ma oskan kaugustesse vaadata prilliga ja lähedale ilma,
kas võin astuda ellu?
ma oskan öelda aitäh-palun-headaega-ja-tere,
kas võin astuda ellu?
ma oskan olla õde noorem-vanem ja osa perest,
kas võin astuda ellu?
ma oskan sõita hommikul jalgrattaga ja jõuda nii kooli,
kas võin astuda ellu?
kuid ei oska olla ma neljal rattal keeramas autorooli,
kas nüüd eluväravad on minu ees suletud?

sa tahad päikest, ma toon sulle kuu
sa tahad vaikust, üksnes räägib mu suu
sa tahad naeru, mu nägu katab mossis ilme
sa tahad kuulata laulu, ma näitan sulle filme
sa tahad ujuda basseinis, ma viin su mere äärde
sa tahad näha, mis on ida pool, ma näitan, mis on läänes
sa tahad, et sügaksin su varvast, ma kratsin hoopis näppu
sa tahad jalutada aeglaselt, sind tirin jooksma kähku
sa tahad lugeda raamatut, ma toon sulle ajakirja
sa tahad külla kutsuda Maarika, ma kutsun hoopis Irja
mu väikesed vääritimõistmised teevad must inimese täis vigu
siiski loodan, et vigade taustal, veel märkad mu sisemist ilu

üks kuuleb kevade esimest linnulaulu ja ta hing rõkkab rõõmust
teine ei saa end hommikul välja magada, sest lindude kisa lausa lõikab talle kõrva
üks näeb lendamas armast kollast liblikat ja teab nüüd, et tema suvi on päikest täis
teise teele jääb ette mingi tobe kollane tiivuline
üks naudib rahu ja vaikust ning laseb mõtteil lennata
teine muutub kärsituks, sest nii elutühjas kohas võib igavusse ära surra
üks laseb paitada end tasasel tuuleiilil ja hellitada soojal päikesekiirel
teisele puhub tuul silma kruusateetolmu ja liiga ere päike segab nägemist
üks keksib karjamaal kadakate vahel, siin-seal takistuseks lambapabulad
teine piinleb valus iga okka puudutuse pärast ja märkab maas jälestusväärset lambasitta
üks tõmbab jalga kummikud, et minna veel veidi porisesse metsa looduse tärkamist vaatama
teine ei suuda taluda seda lõputut niiskust ja muda, mida kevad endaga kaasa toob

ühe maailm ei olegi teisele loodud ja teise maailm ühele