viirukilõhnas ja küünalde valguses
nostalgiahõngu südamesse valgub veel
küll lausuks sõnu ja sooviks head
kuid ei teki tähtedest sõnad ja sõnadest read

ehk ongi parem saata vaikuses ära,
nii et hinges on rõõm ja silmades sära,
kõik valu ja mure, ja avada uksed,
et võtta vastu uued põnevad kutsed

kõik, kes peavad, need teavad ju niikuinii:
soovin, et kurbusenoodid elu ära neilt viiks,
et iga päev tooks päikest ja rahu ja armastust,
et elada oleks ilus, sest elamine on lust

TEE

SAMM SAMMU JÄREL ASTUD, LAI ILM SIND VÕTAB VASTU
EI OLE VÄIKE RETK, VAID SUUR SEIKLUS ALGAMAS

EI TEA SA LÕPPEESMÄRKI, MILLE POOLE PÜÜELDA
KUID TEAD ET ÜSNA ÄKKI VÕIB ELU ÜLLATADA SIND

JA NII SA JOOKSEDKI PÄIKESE POOLE
NII RUTTAD JA NAERATAD
JA NÕNDA TÕTTADKI PÄIKESE POOLE
SU HING ON VAEVATA

ON TEID JU KÜMNEID-SADU, MIDA MÖÖDA RÄNNATA
KUID VÄHEM ON NEID RADU, MIS ENDA KANDA VÕTAVAD SIND

MÕNEDEL RASKUSED TROTSIVAD SIND, TEISTEL PUDRUMÄED-PIIMAJÕED OOTAVAD
MÕNEDEL KIVI VÕI KONRALIK KÄND, TEISTEL LILLED JA MULLANE MAA

JA NII SA JOOKSEDKI PÄIKESE POOLE
NII RUTTAD JA NAERATAD
JA NÕNDA TÕTTADKI PÄIKESE POOLE
SU HING ON VAEVATA

SA AINA OTSID JA OTSID, EI PEATU, LIIGA VÄHE VEEL OLED KÄIND
SEDA SOOVID LEIDA, MIS OLEKS VEATU, KUID SELLIST VEEL POLE NÄIND

LÕPUKS TAIPAD, ET TÄIUSLIK ELU ONGI TÄIDETUD VIGADEGA
OMA ÕNNE TEE OLED LEIDNUD, NÜÜD VÕID RAHUS PEATUDA

nii kaunis

vahel sõnatuks võtab mind see
kui kaunis on maailm mu ümber
vahel hämmingut tekitab see
kui keegi arvab, et elu on sünge

vahel vaatama jään ma päikest
et sooja paitust tunda enda peal
vahel märkan ma kedagi väikest
kes on nii tore ja ilus ja hea

vahel unistan pilvede all
või loen tähti öömustas taevast
vahel olen kui nooruke tall
kes alles uut elu on kaemas

vahel süütan ma küünla et mõelda
oma kaaslastele eluteel
vahel laulan ma laulu et öelda
naudi hetke, et käest ei kaoks see

vahel kuulatan vaikuse häält
ja avan rahule tee südamesse
vahel ulatan sõbrale käe
et rõõm meid endasse mässiks sisse

vahel sõnatuks võtab mind see
kui kaunis on maailm mu ümber ja sees

ma tunnen rõõmu sinu üle nii
kuid tegelikult hinges vaevab piin
ma tahan toetada julgustada sind
kuid tunnen nii mul jalge alt kaob pind

kuis võin ma öelda "jäta järele!"
kui sean sul takistuse õnnele
ei saa ma anda valust poolt ju sinule
kui mõlemaid meid haigemaks see teeb

ja ma siis vaikin, ei ütle sõnagi mu suu
kuigi ammu tuhaks põlend seest..

mil ükskord kasvan hingelt suureks piisavalt
et ometi ma mõistaks ja alistuks
kas olen elanud elu liialt priiskavalt
ja nüüd ei oska olla tark ja suur

ma palun, õpeta mind elama
ja anna mulle andeks minu vead
mu hinges jäävad ikka kõlama
sinu sõnad hellad, head

ja siis ma vaikin, ei ütle sõnagi mu suu
kuigi ammu tuhaks põlend seest..

..mu hing

ses sügise halluses püüa veel märgata
kirjusid lehti mis langevad
neil hämarail õhtutel süüta üks küünal
ja meenuta neid kes pole lähedal

läbi vihma ja pori sa astu ja naerata
vihm peseb maha kõik mured
oma vanades asjades sori ja avasta
iga vana saab ükskord ju uueks

sa rõõmusta naerata naudi ja
unusta kõik mis on halb
oma naeruga rõõmsaks ju teisedki teed

ses rutakas elus sa võta üks hetk
ja kuulata vaikuse häält
ei ole ju mõtet meil lõhki end rebida
kuigi aeg vahel lendab meil käest

kui oma teed sa ei leia, ei leia,
siis parem lõpeta otsimine
kõike ei peagi otsustama ise
vahel valik saab tehtud sinu eest

sa rõõmusta naerata naudi ja
unusta kõik mis on halb
oma naeruga rõõmsaks ju teisedki teed

kas mäletad mäletad veel
kuis käisime koos seda teed
kas mäletad rõõmu ja rahu ja armastust sa

kas mäletad mäletad veel
et rõõmsaks sai värvitud meel
õhtuste päikesekiirte poolt ju meil

mul meeles mõlgub kõik see
kui astun nüüd üksi ma teel
oled jäänud nii kaugele
palun sind, mäleta veel

kas mäletad mäletad veel
et loksusid lainetes veed
kui käisime õhtuti katsumas liiva ja merd

kas mäletad mäletad veel
kuis tassi sees auras meil tee
nüüd villastes sokkides ahju ees teed juues
ootan sind ma

päikesetüdruk

hommikul ärkan
silmanurgast ma märkan
on päike tulnud mu tuppa
et mind rõõmustada

nüüd ta astub mu põsel
et tekiks juurde veel mõned
tedretähnid nii armsad
lausa kullakarva

ma olen päikesetüdruk,
su päikesetüdruk ma

võililled rohelisel aasal
mind nüüd kutsuvad kaasa
et võiksin joosta ja naerda
ja rõõmsalt tantsiskleda

üks juuksesalk punupatsist
lipsab välja kui tantsin
naer nõnda kelmikas näol mul
süda õnne täis taas

ma olen päikesetüdruk,
su päikesetüdruk ma

näe, seal liblikas lendab
kollane kleit seljas endal
ta lubab päikest, jah, päikest
terveks suveks särama

ja piibeleht kraavipervel
kutsub korjama end veel
et siis toa saaksin täita
suvehõnguga ma

ma olen päikesetüdruk,
su päikesetüdruk ma

kollased nagu naer ja rõõm

Nad panevad mind unistama. Arvatavasti on nad kaks kõige õnnelikumat hinge maa peal. Või vähemalt mina oleksin, kui oleksin nende asemel. Pärast laevalt lahkumist hakkavad nad hääletama. Neid on tegelikult kolm. Koer on ju ka. Mõtle nüüd ise, et sul on seljakott seljas, pisike armas must koerake kaasas ja sa sõidad just ära maailma kõige kaunima saare pealt. Kas ei tee siis meelt rõõmsaks? Arvan, et teeb küll, kohe küll-küll-küll. Poiss räägib inglise keeles ja on vähemalt poole tasasem kui tüdruk, aga ta mängib parmupilli. Tegelikult ei ole ta vist poiss, vaid mees, aga 'poiss' on kuidagi noorem ja elurõõmsam sõna. Tüdruk räägib eesti keeles ja inglise keeles ja ei karda inimesi. Tal on oranžid või siis punased juuksed ja tal on peas krunn nagu minulgi, ainult et tal on see keset pealage. Ja tal on jalas kollased ketsid, kollased nagu päikene, kollased nagu naer ja rõõm, kollased nagu kollane liblikas. Tal on veel mustad sukkpüksid ja pikk kirju sitsiseelik. Ja värviliste triipudega kampsun, mille all suure mõnusa hallikas-kirju kapuutsiga riideese. See kapuuts mulle meeldib. Tegelikult on kõige peal roheline paks kampsun. Mere peal on ju tuuline.
Tüdruk ei ole saare peal ammu käinud ja nüüdki läheb ta linna. Kui ta linna jõuab, siis on tal aega. Tema ongi siis aeg. Tegelikult, Leho oli öelnud, et Siiri jättis ta maha, jaa.. Tüdruku isa ütleb, et linnas särab päike täpselt samamoodi nagu saare peal. Tüdruku süda on rahul. Ta naerab ja ta laulab ja ta väljendab iga oma emotsiooni heli-efektiga. Tüdruk joob kohvi ka. Ta ei joo tegelikult kohvi tihti, aga täna jooks, poiss joob ju ka. Poiss muuseas pesi hambaid laeval, nad on vist tõelised rändurid, või mis? Tüdruk ei tea, kui palju kohvi ühe presskannu sisse mahub. Kaks väikest tassi, sellist pisi-pisikest. Tüdruk ei tea ka seda, kuidas internetti kasutada. Password või mitte.. Mitte.
Kajakas lendab ja lendab ja lendab, pööras ära. Väike saareke või ehk ei olegi saar, vaid lihtsalt tükike maad, paar kivi ja üks-kaks-kolm rohuliblet ja üks pisike torn ehk majakas. Varsti on aeg käes. Päike särab rohkem ja rohkem ja ma tähistan, hoolimata, et mul on seljas kõige paksem jope.
Ma olen ka õnnelik. Ja lilleline kaart oli kollase ümbriku sees.

ma kardan

"ma kardan" sosistasid kõrva mulle sa
su keha hirmust värises
ei tea, kas elurada seda tooma peab
raskustele vastu astuma pead sa nüüd päriselt

kõik pime on
valguskiirt ei siin, ei seal
ei enam päike paita pead
vangis kurjuse käed sind kinni hoiavad
nüüd ei tea, kas pääsed veel eal

see ängistus valu ja kurjus ja hirm
see meeletult-meeletult tume maailm
võtab pinna su jalge alt ja kuristikku veab
see väsimus viha ja lõputu piin
murrab su hinge ja kõik ära viib
meeltesegaduses kaotad pea
kuidas edasi? ei tea..

üksi leiad end sellest raskelt teelt
kas on keegi kuskil veel?
su elutaevas kaetud halli pilvekihiga
keset udust tühjust üksinduses seisatad

see ängistus valu ja kurjus ja hirm
see meeletult-meeletult tume maailm
võtab pinna su jalge alt ja kuristikku veab
see väsimus viha ja lõputu piin
murrab su hinge ja kõik ära viib
meeltesegaduses kaotad pea
kuidas edasi? ei tea..

sa kardad..

siim(ule)

ma laulan sulle laulu
kinni hoian sinu käest
sa täidad minu südame
sind vaid kuulen-näen

ma joonistan sul pildi
millel sina-mina käsikäes
ma laulan sulle laulu
saab rõõmu täis me päev

mu süda, su süda ..me südamelaul

ma teen sulle pai
mu põses naerust lohk on
hoia mind veel vaid

meil koos on hea
on väga hea
sa oled hea

lumi sajab, mai on

kevad on käes
varsti on päev
mu sünnipäev

pole lõppev märts
vaid on algav mai
ja lumi sajab - plärts

Sa oled mu päike. Aitäh

kui otsisin ma headust, siis selle leidsin ma
kui kartsin ma kurjust, siis selle peitsid sa
kui halb õnn saatis mind ja oli murtud minu hing
siis teadsin et alati kõiges võin usaldada sind

kui elus avastasin uut, siis näitasid mul õiget teed
kui õnne kogesin ma suurt, sai rõõmsaks sinugi meel
kui olin väikene veel, siis olid sina minu päikene
kelle järgi seada õigeks sammud läbi elutee

nüüd minu kord on püüda headust ja hoida seda sinu jaoks
et muremõtted, hallid pilved sinu päevadest kaoks
nüüd tahan olla sinu päike ja naerda koos kui sul hea on meel
ja tahan olla sinu väike lapsukene veel ja veel

kallis ema, mu emake hea, ma tänan sind
mu emake pai ..(sosin) aitäh, et olemas oled

no breakfast and i feel weak
it's about six in the evening and i could write a book

or just a story
but not an essay

kas võin astuda ellu?

ma oskan teha pudru kartuleist ja kastme hakitud lihast,
kas võin astuda ellu?
ma oskan õmmelda ette nööbi, pista niidi läbi nõelasilmast,
kas võin astuda ellu?
ma oskan hommikul ärgata, kui heliseb kell, teha lahti silmad,
kas võin astuda ellu?
ma oskan kaugustesse vaadata prilliga ja lähedale ilma,
kas võin astuda ellu?
ma oskan öelda aitäh-palun-headaega-ja-tere,
kas võin astuda ellu?
ma oskan olla õde noorem-vanem ja osa perest,
kas võin astuda ellu?
ma oskan sõita hommikul jalgrattaga ja jõuda nii kooli,
kas võin astuda ellu?
kuid ei oska olla ma neljal rattal keeramas autorooli,
kas nüüd eluväravad on minu ees suletud?

sa tahad päikest, ma toon sulle kuu
sa tahad vaikust, üksnes räägib mu suu
sa tahad naeru, mu nägu katab mossis ilme
sa tahad kuulata laulu, ma näitan sulle filme
sa tahad ujuda basseinis, ma viin su mere äärde
sa tahad näha, mis on ida pool, ma näitan, mis on läänes
sa tahad, et sügaksin su varvast, ma kratsin hoopis näppu
sa tahad jalutada aeglaselt, sind tirin jooksma kähku
sa tahad lugeda raamatut, ma toon sulle ajakirja
sa tahad külla kutsuda Maarika, ma kutsun hoopis Irja
mu väikesed vääritimõistmised teevad must inimese täis vigu
siiski loodan, et vigade taustal, veel märkad mu sisemist ilu

üks kuuleb kevade esimest linnulaulu ja ta hing rõkkab rõõmust
teine ei saa end hommikul välja magada, sest lindude kisa lausa lõikab talle kõrva
üks näeb lendamas armast kollast liblikat ja teab nüüd, et tema suvi on päikest täis
teise teele jääb ette mingi tobe kollane tiivuline
üks naudib rahu ja vaikust ning laseb mõtteil lennata
teine muutub kärsituks, sest nii elutühjas kohas võib igavusse ära surra
üks laseb paitada end tasasel tuuleiilil ja hellitada soojal päikesekiirel
teisele puhub tuul silma kruusateetolmu ja liiga ere päike segab nägemist
üks keksib karjamaal kadakate vahel, siin-seal takistuseks lambapabulad
teine piinleb valus iga okka puudutuse pärast ja märkab maas jälestusväärset lambasitta
üks tõmbab jalga kummikud, et minna veel veidi porisesse metsa looduse tärkamist vaatama
teine ei suuda taluda seda lõputut niiskust ja muda, mida kevad endaga kaasa toob

ühe maailm ei olegi teisele loodud ja teise maailm ühele

su süsimustad silmad
sõnadest mind jätsid ilma
ei mõista ma, kas külmus kalk
või helgib soojus neis

su süsimustad juuksed
tegid hääletuks mu nuuksed,
võtsid pisarad mult ära
kui lendlev juus nii päikses säras

***

nii seisad nüüd seal tütarlaste peldikus,
kus parfüümilõhnad segunend fekaalihõnguga

puudub tervik

ja kas tead et mu peas
peidus mõtted on nii head
kui mõttevõistlust suga peaks
siis sa kaotaks ja mul veaks
me väikses võistlejate reas
ma esikoha sisse seaks
ei saaks rääkida mu veast -
see mul puudub, olen HEA,

niiiii hea,

et mind kätel kandma pead
või muidu sinu ära nean
nean su loomaks, kel suur pea
väiksed silmad, sõrg kui seal

nüüd vast tead, et mu peas
peidus mõtted on nii head
nüüd vast tead, et olen hea
nii hea nii hea nii hea

ja sinus pole midagi!